Kuidas biojäätmete kogumise süsteemidega edasi tegutseda

Soovitused, mida saame edasi tegutsemiseks anda linnadele, kes soovivad rakendada tõhusaid ja kuluoptimaalseid biojäätmete kogumise süsteeme. Loetelu pole küll ammendav, kuid hõlmab mõnda põhiaspekti, millega tuleks arvestada, kui soovitakse võtta kasutusele biojäätmete kogumise mudelid, et koguda suurel hulgal väikese saastatusega biojäätmeid, mida on vaja omavalitsusele nii keskkondlikult kui ka majanduslikult kasutoova kvaliteetkomposti tootmiseks.

1. Kasutusmugavus

Linnaelu eelduseks on praktilisus ning jäätmete kogumine peaks olema võimalikult mugav. Kodanike teadlikkuse ja osalemise suurendamiseks tuleb võtta arvesse kohalikke iseärasusi, et töötada välja kohalikele oludele kohandatud mudelid. Näiteks kodumajapidamistele antavate prügikastide tüüp, kogumissagedus ja inimestele teabe kättesaadavaks tegemise viis peavad kõik olema osa sellest kohandatud käsitlusest. Lõppkokkuvõttes peaksid süsteemid tegema elanikele ja ettevõtetele toidujäätmete sortimise lihtsamaks, kui seda on nende viskamine (sega)olmejäätmete hulka.

Hea näide elanike vastutustundliku käitumise toetamise kohta on Hernani linn Hispaanias, kus on neli nn avariikeskust, kuhu elanikud saavad oma jäätmed jätta, kui neil pole olnud võimalik jäätmeid kodu juurest üle anda. Lisaks on linnas jäätmejaam, kus võetakse tasuta vastu suurjäätmeid, elektri- ja elektroonikaseadmeid ning teisi jäätmeid, mida kodu juurest peale ei võeta.

2. Rahalised stiimulid

Suure jõudlusega süsteemid on sageli need, mis on loonud õiged tingimused, mille puhul on biojäätmete kogumise ja töötlemise kulud odavamad kui prügilasse ladestamine või põletamine. See tähendab, et kohalik omavalitsus peaks võimaluse korral kehtestama jäätmejääkide käitlemise eest suuremad maksud ja vastuvõtutasud. Ka biojäätmete käitlemise jaamade, nagu kompostimiskohtade ja anaeroobse kääritamise jaamade käitamine peab olema majanduslikult tasuv. Seda on võimalik saavutada mitmel viisil. Näiteks on võimalik kokku hoida, kui kasutada kohalikesse energiasüsteemidesse sisestamiseks toodetud biogaasi või müüa toodetud komposti.

Et elanikud süsteemi järgiksid, võib neile kehtestada näiteks rahatrahvid. Kogumise eest vastutavad töötajad võiksid kontrollida kotte ja prügikaste ning määrata majapidamistele või ettevõtetele trahvi, kui toidujäätmed on liiga saastunud. Samuti saab nõudeid täitvatele või kodus/kogukondlikult kompostivatele elanikele pakkuda rahalisi stiimuleid. Sellised stiimulid võivad olla iga-aastane jäätmemaksu vähendamine või kupongid, millega saab kohalikes ettevõtetes soodustusi ning mille kasutamine toetab omakorda kohalikke ettevõtteid ja hoiab raha kohalikus majanduses.

Hiljutine uuring näitas, et rahaliste stiimulite rakendamine ärgitab kodanikke oma jäätmeid sortima. Sihtrühmades rõhutasid vastajad, et sellised süsteemid nagu jäätmete koguse järgi tasumine (PAYT) on sortimisharjumuste tekitamiseks ja säilitamiseks väga motiveerivad.

PAYTi mudelid täiendavad ukse-eest-vedu, aidates hoida süsteemi kulutõhusana, saavutada optimaalseid keskkondlikke ja ühiskondlikke tulemusi ning suurendada osalejate keskkonnateadlikkust.

 PAYTi süsteemi edukalt rakendanud omavalitsused on näiteks

• Salacea
• Newport
• Parma
• Besançon

Lisaks võeti 1998. aastal Belgias Gentis kasutusele PAYTi põhimõttel toimiv jäätmekogumissüsteem ja sellest ajast on täheldatud kogutavate jäätmejääkide hulga järjepidevat vähenemist. PAYTi süsteemid võivad olla erinevad ja rakendada seetõttu erinevaid strateegiaid olenevalt sellest, mis kohalikesse oludesse kõige paremini sobib. Selline strateegia võib olla nii tasu või tühjendamissageduse sõltumine konteineri suurusest, kasutatud kottide arvu pealt tasu võtmine, kogutavate jäätmete kvootide kehtestamine kui ka ülalkirjeldatud meetodite kombinatsioon.

Kõige tõhusamate PAYTi süsteemide puhul määratakse igale majapidamisele, ettevõttele ja eraisikule fikseeritud tasu, mis katab jäätmete kogumise ja käitlemise põhitegevuskulud. Tavaliselt on see 60–70% varem kehtinud jäätmemaksust. Ülejäänud 30–40% on seega muutuv ja arvutatakse olenevalt kasutaja tekitatud jäätmehulgast, seejuures need, kes tekitavad jäätmeid alla keskmise, maksavad keskmisest jäätmemaksust vähem. PAYTi süsteemid peaksid olema paindlikud ja neid tuleb jäätmetekke vähendamiseks järjepidevalt ajakohastada.

3. Kogumissagedus

Suurem toidujäätmete kogumise sagedus, väiksem jäätmejääkide kogumise sagedus. Teine meetod osalemise soodustamiseks ja paremate tulemuste saamiseks (peale maksusoodustuste ja trahvide) on koduste toidujäätmete kogumine vähemalt kaks korda nädalas. Sedasi välditakse käärimist ja sellest põhjustatud võimalikku ebamugavust. Kui toidujäätmeid tihedamalt koguda, tekib elanikel vähem võimalusi nende viskamiseks olmejäätmete hulka. Nagu näha, toimib see näiteks Slovakkia, Itaalia ja Hispaania linnades. Hernanis kogutakse suvekuudel biojäätmeid kolm korda nädalas. See on hea näide edukast kohandamisest kohalike eripäradega.

4. Tegevused teabe edastamiseks ja teadlikkuse suurendamiseks

Teavituskampaaniatega peab alustama enne uue kogumissüsteemi kasutuselevõttu. Kõikidele elanikele tuleb anda selget teavet kogumisaegade ning selle kohta, milliseid jäätmeid võib jäätmevoogu lisada ja milliseid mitte. Tänapäeva digimaailmas on teabe edastamiseks peale veebilehtede olulised ka rakendused. Milanos kasutatakse tasuta rakendust Puliamo, kuhu kodanikud saavad sisestada oma aadressi, vaadata kogumisaegu ja muud olulist teavet jäätmete liigiti kogumise kohta. Lisaks saavad nad tellida suurjäätmete kogumise teenust ja teatada ebatavalistest olukordadest, nagu ebaseaduslikud prügilad ja täis prügikastid. Prantsusmaal on Reseau CompostPlusi omavalitsuste võrgustik, mis edendab biojäätmete liigiti kogumist. Alates 2007. aastast on nad korraldanud territooriumide ja biojäätmete päevi, mille eesmärk on tuua kokku võrgustiku liikmed ja liituda soovivad kogukonnad ning vahetada kogemusi.

Samas tuleks mõelda ka traditsioonilisemate teabekanalite peale, nagu elanikele saadetavad kirjad, ajalehed, tele- või raadioreklaamid, voldikud, kleebised, plakatid bussipeatustes ja tänavatel. Need kõik on oluline osa linna terviklikust teabeedastusstrateegiast. Walesis kasutati hinnanguliselt ligi 25% jäätme-eelarvest teabe edastamiseks ja inimeste teavitamiseks.

Jällegi on väga oluline kohandada teabeedastusstrateegiaid alati kohaliku kontekstiga. Näiteks Milanos leiab jäätmete kogumise kohta infot kümnes keeles, kuna tegemist on mitmekultuurilise linnaga, kus elab paljudest rahvustest ja eri päritoluga inimesi. Sama mõtet tuleks kaaluda linna/naabruskonna puhul, kus mõni demograafiline rühm on ülekaalus (näiteks rohkem vanureid, turiste või üliõpilasi).

Postitus on 12. ja viimane osa juhendit “Parim viis biojäätmete kogumiseks. Parimad meetodid omavalitsustele biojäätmete liigiti kogumiseks” tutvustavast sarjast.