fbpx

Kuidas sa tead, et päriselt midagi õppisid ehk õppimise illusioonidest

Autor: Kadri Kalle, Teeme Ära Sihtasutuse haridusprogrammide juht

Kui paljud meist on selle peale üldse kunagi mõelnud – mis toimub õppimise protsessis, kuidas meie aju uut infot omandab ja salvestab? Ja kui palju meie arvamus sellest, mis on õppimine, erineb sellest, mis õppimine tegelikult on? Ja sellest tulenevalt – milline peaks olema õpetamine?

Märge: see lugu on ülilihtsustatud ülevaade õppimise psühholoogilisest protsessist, milles peitub tegelikkuses palju rohkem olulisi detaile kui siin välja toodud.

Võtame alustuseks kaks olukorda.

Olukord 1: Koolituspäeva lõpus tunneb osaleja, et õppis sellest päevast palju – koolitaja jagas palju uut infot ja fakte, õpitegevused olid mängulised, kerged ja lihtsalt arusaadavad.

Olukord 2: Koolituspäeva lõpus tunneb osaleja, et teema on läinud tema jaoks segasemaks, oli omajagu pusimist, koolitaja küsis vahel raskeid küsimusi ning pigem on tekkinud rohkem lahtisi otsi ja küsimusi.

Kumb osaleja õppis sel päeval rohkem ja mis põhjusel just tema?

Loomulikult ei saa me nii vähese info põhjal tegelikult öelda, kumb päriselt rohkem õppis, sest me ei tea täpselt mis koolitusel toimus, kas sellele ka mingeid muid õpitegevusi järgnes jne. On võimalik, et mõlemad neist õppisid omajagu. Aga mille põhjal otsustada õppimise efektiivsuse üle?

Mida tähendab õppimine?

See tähendab, et mingi uus oskus või teadmine leiab endale koha meie pikaajalises mälus. Selleks, et saada see koht pikaajalises mälus, tuleb alustuseks see teadmine või oskus kõigepealt meie olemasolevate teadmiste-oskustega siduda – see tähendab, et õppimine on pingutus, pusimine, lahtimõtestamine – aju peab tegema tööd ja see pole üldjuhul lihtne! Ja see eelkõige tähendab segadusse sattumist, sest puututakse kokku infoga, mida mälus veel pole. 

Selle teadmise valguses võib olla tõenäolisem, et rohkem õppis õppija olukorras 2. Või õigemini, temal algas õppimise protsess. Sest õppimine on aeglane ja see algab sellest, et õppija hakkab teemale sügavalt mõtlema, ta peab lahendama ülesandeid või probleemi, mille tulemusena tekib ka arusaamine, mida ta teab ja mida ta tegelikult ei tea – alles selle käigus saab hakata toimuma uue teadmise konstrueerimine õppija peas. Ja see tähendabki uute küsimuste tekkimist. Õppimise protsessi lõpuks muidugi peaksid vähemalt olulisemad küsimused saama vastuse, kuid õppija peab need ise õpetaja toel leidma. Kui meil ei teki ühtegi uut küsimust, siis on tõenäoline, et meie sügavam mõtlemine üldse ei aktiveerunud või meile räägiti asjadest, mida me juba teadsime ja seega uusi teadmisi polnudki.

Õppimise illusioonid

Üks peamisi probleeme õpetamise ja koolitamise valdkonnas on see, et paljudel meist on nn õppimise illusioonid – valearusaamad sellest, millal me õpime ja millal mitte. Selles valdkonnas on tehtud palju uuringuid, mis seda kinnitavad: õppijad hindavad tihti efektiivseks reaalsuses ebaefektiivseid õppimisviise (mitmeid näiteid leiab õppimist käsitlevas populaarteaduslikus raamatus “Make it Stick”). Selle juurpõhjuseks on tihti see, et see, et me TUNNEME, et õppisime, tihti ei tähenda seda, et õppimine päriselt toimus. Nagu on võimalik, et juhtus õppijaga olukorras 1. See, et meile näidata palju fakte, ei tähenda, et need meie mälusse ka kinnistusid.

Muidugi tõeliselt saaksime teada, kummas olukorras õppis õppija rohkem kui küsida neilt paar kuud hiljem, mida nad koolituselt veel mäletavad. Siin peitub ka üks õppimise illusioon: me kipume hindama õppimise toimumist valel ajal. See, et koolituspäeva lõpus arvame, et õppisime palju, ei pruugi tähendada, et see meil pool aastat hiljem ka meeles on. On hinnatud, et unustame u 70% infost kohe pärast selle kuulmist või lugemist. Selleks, et teadmine või oskus kinnistuks, tuleb seda unustada ja meelde tuletada – nö treenida mälujälge. See omakorda tähendab, et uue infoga kokkupuude (sealjuures mitte lihtne ülelugemine ja kuulamine/vaatamine, vaid päriselt mälust meenutamine!) peab toimuma rohkem kui ühe korra. Seega ei saa me ka päris kindlad olla, et õppija olukorras 2 päriselt midagi õppis, kui koolitus jäi vaid põgusaks ühekordseks kohtumiseks.

Kuidas me teame, et me päriselt midagi teame?

Efektiivne õppimine võib alata ka sellest, et me õpime enda mõtlemist ja õppimist jälgima, analüüsima ja teame kuidas õppida mõistlikult, hoolimata sellest, et see ei pruugi tunduda mõistlik. Seda nimetatakse metakognitsiooniks. Nagu öeldakse: on asjad, mida me teame, et teame; on asjad, mida me teame, et ei tea; ja kõige keerulisemad on asjad, mida me ei tea, et me ei tea. Metakognitsioon võiks meil aidata seda avastada.

Alustan pea iga oma ringmajanduse koolitust ühe mõistete harjutusega. Küsin osalejatelt mõisteid, mida nad kõik on eelnevalt oma jutus või tekstis laialdaselt kasutanud. Ma palun neil need mõisted lahti seletada. Ning pea iga kord selgub selles harjutuses, et tegelikult on nende mõistete tähendus ebaselge ja sassis. See on teadmine, mida õppijad ei tea, et nad ei tea.

Seega tasub olla kriitiline ka oma teadmiste ja õppimise suhtes ja end ka testida – kas ma tegelikult tean seda? Kuidas saan selles kindel olla? Kuidas ma tean, et ma olen efektiivselt õppinud ja uue teadmise omandanud?

Mõned küsimused, mida endalt küsida:

  • Kas oskad õpitud teemat  ilma materjale vaatamata kellelegi edasi seletada?
  • Kas tunned selle teema olulised põhimõtted ära erinevates elulistes näidetes? Mis on üldse selle teema kõige olulisemad põhimõtted?
  • Kui palju suudad õpitud teemast ilma materjale vaatamata meenutada mõne nädala või kuu möödudes?

Lõpetuseks saame nüüd samamoodi küsida – kas me teame kuidas toimub efektiivne õpetamine? Kuidas me teame, et õpetamine on olnud efektiivne?

Selleks on hea võimalus tulles meie kestlikkuse teemade koolitaja koolitusele, kus seda ja mitmeid teisi õpetamisteemasid sügavamalt vaatleme! Koolituse tulemusena saad tugeva põhja, et aidata õppijatel su ekspertteadmisi paremini mõista.

Metakognitsioonist ja sellest, kuidas toimub efektiivne õpetamine, saab alustuseks veidi rohkem aimu lugedes Zero Waste koolituskäsiraamatut.

Loos kajastatud mõtted põhinevad paljude hariduspsühholoogide teadustööl:

  • Bjork, R. A., Dunlosky, J., & Kornell, N. (2013). Self-regulated learning: Beliefs, techniques, and illusions. Annual review of psychology, 64, 417-444.
  • Brown, P. C., Roediger III, H. L, McDaniel, M. A. (2014). Make it stick.
  • Jacobson, M. J., Markauskaite, L., Portolese, A., Kapur, M., Lai, P. K., & Roberts, G. (2017). Designs for learning about climate change as a complex system. Learning and instruction, 52, 1-14.

Liitu uudiskirjaga

Liitu meie kord kvartalis ilmuva ingliskeelse uudiskirjaga.