Eesti otsus aitab oluliselt vähendada plastpakendite raiskamist – tükk on selgem kui tonn!

Euroopa Liidu riigid leppisid 2019. aastal kokku, et 2026. aastaks vähendame oluliselt ühekordsete plastpakendite kasutust. Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon ja keskkonnaminister teatasid enne jõule, et Eesti toetab plaani vähendada ühekordsete plastpakendite konkreetset arvu, mitte lihtsalt plasti mahtu. Esmapilgul bürokraatlikul otsusel on väga oluline ja positiivne sisu, mis vähendab tulevikus reaalselt plastprügi tootmist ning puudutab meid kõiki.

On väga tervitatav, et Eesti ei toetanud rakendusakti eelnõud, mis jätab igale liikmesriigile võimaluse ühekordselt kasutatavate plastist joogitopside ja toidupakendite tarbimise kohta andmete esitamisel valida, kas nad soovivad kasutada kaalupõhist või ühikupõhist lähenemist ning eristab plastist ja osaliselt plastist tooted.

Selleks, et tagada SUP direktiivi eesmärgi saavutamine – vähendada teatud ühekordselt kasutatavate plasttoodete tarbimise hulka (mitte vähendada plasti sisaldust või asendada plastist ühekordne toote teise materjaliga) – ei ole mõistlik eristada plastist ja osaliselt plastist tooteid ning tulemuslikum oleks olnud EU-üleselt kindlaks määrata aruandluse vorm, mille põhjal liikmesriigid hakkavad igal aastal komisjonile andmeid esitama, eelistatud on ühikupõhine aruandlus.

Pakendimaterjalide raiskamise vähendamiseks on suures plaanis kolm võimalust: kõige efektiivsem on vältida jäätmete teket, järgmine võimalus on korduskasutus ning alles seejärel tuleb materjalina ümbertöötlemine. Tuleb ka mainida, et praegu põletatakse suurem osa ühekordseid topse ja taldrikuid lihtsalt prügipõletusjaamas ära, mis on ressursse raiskav ja keskkonnavaenulik.

Kuigi Euroopa Liidus on kokku lepitud eesmärk ühekordsete plasttoodete kasutust järk-järgult piirata, siis vaieldakse siiamaani, kas kasutada mõõdikuna plastiku tonnide või pakendite arvu vähenemist. Eesmärk on vähendada tarbimist ja pakendite arvu põhine arvestus, mida Eesti toetab, näitab seda otseselt.

Tükk või tonn!

Kaalu järgi vähendades hakataks tõenäoliselt kasutama karpe ja topse, milles on näiteks 100% asemel 50% plastikut. Problemaatiline on see seetõttu, et plastisisalduse täpne mõõtmine on keerukas ja tood täiendavaid kulusid igale osapoolele. Samuti ei vähenda kaalupõhine arvestus oluliselt ühekordsete pakendite või söögiriistade hulka ega ka nendest tekkivat keskkonnareostust. Lisaks tekitab see ohu, et investeeringuid ei suunata ühekordsuse vältimiseks, mis on SUP direktiivi peamine eesmärk, vaid uute ühekordseks kasutamiseks mõeldud materjalide arendamiseks.

Reaalsuses niiöelda biolagunevad pakendid looduses ei lagune, vaid vajavad eraldi kogumist ja töötlemist. Kokkuvõttes on biolagunev ühekordne pakend tarbijale kallim kui korduskasutamine. Rääkimata nii materjalide tootmise ja hävitamise kaudsetest kuludest ning kasvõi teeäärde ja metsa jõudvast rämpsust. Pakendeid ei muuda kalliks korduskasutusele üleminek, vaid selle edasilükkamine.

Nii loodusele kui majandusele on kõige kasulikum pakendite arvu vähendamine, mitte lihtsalt plastisisalduse vähenemine ühekordsetes toodetes. Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni otsuse ja keskkonnaministri toetusega ongi Eesti valinud suuna, et pakendite vähendamist mõõdetaks pakendite arvu, mitte plastiku tonnide järgi. See on ühtlasi läbipaistvam variant ja väldib skeemitamist. Ning eesmärk on konkreetne: prügi tekitavaid pakendeid olgu lihtsalt järjest vähem.

Võimalikult ühtne aruandlus on oluline, sest erinevate metoodikatega (tükk, kaal) mõõtmine tekitab segadust (riikide andmete võrdlemine vajaks lisauuringuid, eksperthinnangut), annab võimaluse tulemuste mitmeti tõlgendamiseks ja tekitab lisa administreerimise kulusid. Ühtne lähenemine võimaldaks andmeid liigutada automaatselt ja on tehniliselt lihtsam luua EU-üleseid võrdluseid.

Kohvitopsid või valmissalat ära ei kao

Mida tähendab ühekordsete pakendite vähendamine tavainimesele? Eesti Keskkonnaministeerium valmistab ette seaduseelnõud, mis peaks järk-järgult korduskasutuse osakaalu suurendama. Eelnõuga suunatakse tarbija senise raiskamise ja reostamise juurest eemale, pakkudes asemele korduskasutuslahendusi. Sisuliselt tähendab see, et varsti pannakse näiteks toidupoe valmistoidud ja tanklas müüdav kohv pakendisse, mis korjatakse taas kokku, puhastatakse ning kasutatakse samal otstarbel uuesti. Senised ühekordsed pakendid jäävad paralleelselt käibele, aga nende kasutamine muutub järk-järgult järjest ebamõistlikumaks.

Säästvamale majandusele üleminek on fakt ja vältimatu tulevik. Vajalike seadusemuudatuste sisseviimine muudab Eestit konkurentsivõimelisemaks ja julgustab ettevõtjaid.