Mida võiks anda üks konverents?

Autor: Kadri Kalle, Teeme Ära Sihtasutuse haridusprogrammide juht

14. septembril korraldasime esimese Eesti Zero Waste konverentsi. Meie jaoks oli see nn BEZWA projekti tulemuste esitlemine, kuid soovisime samas ära kasutada võimalust, et ka Eestis jäätmeteta majandamise põhimõtted rakenduma hakkaksid. Ning kuna meie projektis oli kõige olulisemal kohal tõeliselt õppimist toetavad lähenemised, tahtsime seda ka oma konverentsil rakendada. 

Konverentsile tagasi vaadates olemegi aru saanud, et ehk vajab rohkem lahti seletamist, miks me valisime sellise lähenemise. Mis üldse võiks olla ühe konverentsi eesmärk? Mida peaks tegema üks konverents, et seal kõlavad mõtted praktikasse läheks? 

Õppimine on aeglane protsess 

Tihti oodatakse konverentsidelt inspiratsioonikõnesid, uusi teadmisi, häid näiteid, kohtumist teiste samamoodi mõtlevate inimestega, ehk isegi mingit selget suunist, mida tuleks edasi teha. Kuigi konverents pole otseselt koolitus, on see siiski koht, kus ka soovitakse midagi uut õppida, seega püüdsime rakendada meile oluliseks saanud hariduspsühholoogilisi põhimõtteid. See tähendab, et meie konverentsil polnud peaaegu üldse ettekandeid, vähemalt mitte pikemaid kui 15 minutit järjest, ning pigem esitasime pidevalt publikule küsimusi. Kuigi see võib tunduda veider olukorras, kus nii palju oleks vaja rääkida, mis see zero waste üldse on, kuidas see siis päriselus välja näeb, kuidas selle õpetamine käib jne, tuleb esimese asjana mõista, et õppimine ehk uute kontseptsioonide omandamine on aeglane protsess ning üks konverentsipäev on selleks liiga lühike aeg.

Õppimisprotsessis on pigem olulisem kõigepealt tekitada tunne, et tahame rohkem teada saada, rohkem küsida, rohkem arutada, sest alles siis, kui on tekkinud arusaam, mida me täpselt veel ei tea ja kus on meie teadmiste lüngad, saavad uued teadmised meie ajus oma koha leida. Meie eesmärk oli tekitada osalejate peas hulga küsimusi – nälga ja janu rohkem neist teemadest teada saada. Sest konverentsipäeva lõpuks lähevad kõik tagasi oma igapäevaelu juurde ning peavad nii ehk naa hakkama ise omal käel juurde uurima. Siin saame loomulikult pakkuda oma abikäe, milleks saigi meil loodud nii Zero Waste saadiku kui koolitaja õppekava ning koolituskäsiraamat.   

Kõige teistsugusem asi, mida sel konverentsil tegime, oli ilmselt päeva lõpu paneeldiskussioon, mille osalejad polnud mitte varem kokku lepitud eksperdid, vaid konverentsi osalejad, kelle olid välja valinud töötubade juhid, mõned neist vähem kui pool tundi enne arutelu algust. Milleks selline lähenemine? Selle võttis kenasti kokku meie paneeli juhtinud Triin Toomesaar: teie kui osalejad pole ehk zero waste’i eksperdid, kuid olete oma õppimise eksperdid. Kui soovime, et konverentsilt saadud mõtted ka kuhugi edasi jõuaks, siis peavad just osalejad (õppijad) ise sellest aktiivselt mõtlema.

Õpib see, kes mõtleb

Ning nagu kõlab meie projektis kaasa löönud hariduspsühholoogi Grete Arro põhimõte: õpib see, kes mõtleb ja teistega oma mõtteid vahetab ja täpsustab. Lihtsalt kuulamisega tihti ei kaasne aktiivset mõtlemist. Kõiki osalejaid ei saanud me muidugi paneeli kutsuda, kuid vähemalt saime anda selle võimaluse osadele. Siit ka üleskutse kõigile osalejatele: jagage oma muljeid ja mõtteid konverentsist teiste inimestega, rääkige ja arutlege neil teemadel, lugege juurde ja arutlege veel. Sest see, kuidas teie seda infot edaspidi kasutate ja edasi arendate, ongi kõige olulisem. 

Aga et mis see zero waste siis lõpuks süsteemsel tasandil on ja kuidas seda teadmist edasi anda? Esimesed juhtlõngad, kust huviline võib  jäätmeteta majandamise kohta edasi uurida, on meie käsiraamatu peatükkides Jäätmeteta majandamise alused ja Zero Waste linnade mudel, ning sealt edasi juba Zero Waste Citiese kodulehelt, kus hulgaliselt erinevaid materjale saadaval. Õppimise-õpetamise kohta ehk kuidas võiks läheneda uute teadmiste omandamisele, on hea alustada peatükist Õpetamise olulised põhimõtted ja Kuidas õpetamisel aega juhtida.  

Kuidas saada zero waste toimima siin ja praegu

Millest me siis lõpuks konverentsil rääkisime?

Jagan siia minu jaoks paneelist kõlama jäänud kahte mõtet: esiteks on kohati uskumatu mõelda, kui palju tehakse otsuseid (nt jäätmekäitluses) mitte andmete ja faktide, vaid arvamuste ja harjumuse baasilt. Nagu võttis pärast selle mõtte kokku üks meie välisesineja Jaka Kranjc Sloveeniast: zero waste on teekond, kuid andmed näitavad sulle, kuskohas kaardil asud, et saaksid edasi liikuma hakata.

Teiseks, miks me oma haridusprojektis valisime sihtrühmaks juba mingites organsatsioonides tegutsevad täiskasvanud? Keskkonnahariduses keskendutakse tihti lastele kui tuleviku otsustajatele, kuid meil pole enam aega oodata, millal need lapsed suureks kasvavad ja maailma muutma hakkavad. Meil on vaja neid muudatusi nüüd ning seetõttu peavad muutuma ja kohanema eelkõige täiskasvanud, kes täna otsuseid teevad.  

Ah jaa, ja muidugi otsime endiselt tabavat eestikeelset vastet terminile zero waste. Kõik head ettepanekud on oodatud!  

Konverentsi pildigaleriid saab vaadata siit.  

Konverentsi toimumist rahastas Euroopa Komisjoni Erasmus+ programm ning see oli BEZWA projekti lõpuüritus. BEZWA (Building a European Zero Waste Academy) oli Erasmus+ rahastatud koostöö viie organisatsiooni vahel eesmärgiga luua tugev haridusraamistik, mis toetab Euroopa jäätmeteta majandavate linnade liikumist.