Ajust, emotsioonidest ja igaühe mõtlemis­võimest

Siit tuleb nüüd pikem jutt. Tulevikuprognoosid keskkonnateemadel näitavad, et oleme alles kriiside ajastu alguses ja ka praegune olukord ei ole mööduv nähtus, vaid pigem võimalik, et tulevane normaalsus. Sellega seoses tahtsin pikemalt kirjutada ajust ja emotsioonidest ja igaühe mõtlemisvõimest. Tuginen peamiselt ajuteadlaste ja psühholoogide teadmistele.

Inimese aju on imeline – me oleme võimelised lahti seletama ja genereerima väga keerulisi asju elus. See tähendab ka, et aju on väga keeruline süsteem ja ei ole mitte arenenud objektiivseks mõõtemasinaks. Mõned tähelepanekud, mida ehk oleks hea meil kõigil meeles pidada eelkõige iseennast ja oma mõttemaailma jälgides. Olgu ära öeldud, et need on loomuomased meile kõigile (sh mina), ka neile, kes peavad end üdini ratsionaalselt mõtlevateks inimesteks.

1) Inimaju on arenenud mõtlema narratiivides, lugudes – see tähendab, et tihti töötleme infot nii, et see moodustaks mingi loo, et asjad sobiksid loogiliselt üksteisega kokku, oleme väga usinad nägema igal pool mustreid ja kokkulangevusi.

Miks see on oluline: tihti kipub meie aju meile endile märkamata looma neid lugusid ja seoseid ka kohtades, kus neid pole, ja infot valikuliselt üles korjama ehk reaalsust moonutama. Vahel on väga raske aru saada, mis isiklikke narratiive peas loome, aga pikema ausa enesejälgimise puhul on võimalik seda tasapisi märkama hakata.

2) Veel loomuomasem oma meil luua lugusid, kus kõik asjad juhtuvad põhjusega ja on kellegi poolt juhitud. Palju esimesi loodusnähtuste seletusi pärandkultuurides on üldjuhul põhjendatud mõne jumalaga, kes siis näitab oma rõõmu või viha (äike, põud jne). Sest aju üks põhifunktsioone on püüe maailmast aru saada (et selles siis edukamalt ellu jääda). Teadmatus ja seletamatud asjad tekitavad meis kõigis teatud ebamugavustunnet. See on täiesti loomulik.

Miks see on oluline: meie loomuomane püüe leida igal pool selgeid süüdlasi ja olukordade põhjustajaid võib meid viia kaugemale tõsiasjast, et kõik asjad pole inimese poolt juhitavad ja me peame õppima tegema otsuseid ka teadmatuses, kus muutujad on palju ja need pole kõik meie kontrolli all.

3) Me ei taha tunda ennast rumalana ega näidata oma eksimusi. See on väga inimlik emotsioon, sest seostub mitme meie põhivajadusega, nagu olla teiste poolt aksepteeritud. Peame kultuuriliselt vigu pigem nõrkuseks ja kipume alavääristama rumalaid. Samas teeme absoluutselt kõik pidevalt vigu ja ei saa mitte kuidagi kõiges targad olla.

Miks see on oluline: võime oma eksimusi tunnistada ja uute teadmiste valguses seisukohti muuta on tõeliselt teadusliku mõtlemise üks alustalasid. Me peame palju rohkem normaliseerima oma vigadest ja eksimustest rääkimist, et julgeksime rohkem oma arvamust muuta ka olukorras, kui oleme varem häälekalt ja kindlameelselt kõigile oma seisukohad selgeks teinud.

4) Me ei suuda detailideni aru saada igast valdkonnast, eriti tänapäeval, kus meie loodud süsteemides on palju komplekssust ja sellest arusaamiseks ongi vaja aastaid õppida. Inimesed on eelkõige olnud nii edukas liik just sellepärast, et me suudame koostööd teha ja usaldada ka neid inimesi, keda me isiklikult ei tea. Me lendame lennukitega, teadmata, kes ja kuidas neid juhib, elame majades, teadmata, kes ja kuidas need ehitas, ja laseme ravida end arstidel, teadmata täpselt, kuidas nad seda teevad.

Miks see on oluline: lõpuks seisavad väga paljud asjad meie elus usalduse peal, sest me ei saa kõiki asju ise minna kontrollima ja tihti ei oskakski me seda teha. Aga me saame valida selle, mis alustel me kedagi usaldame.

5) Me kipume infot vastu võtma ja tõlgendama vastavalt sellele, millised on juba meie olemasolevad tõekspidamised ja väärtused, meie identiteet. Sest meie identiteet on üldjuhul meile üks tähtsamaid asju ja me tahame automaatselt seda kaitsta.

Miks see on oluline: igaüks loeb kogu seda teksti ilmselt erinevalt, vastavalt oma taustsüsteemile ja ka tõlgendab seda erinevalt, valides välja endale sobivamad mõtted ja pigem jättes kõrvale need, mis tunduvad tema maailmapilti lõhkuvat. Aga tõsi on see, et tegelikult maailm ei saa otsa, kui me oma mõttemustritele ise väljakutsed esitame ja küsime, kas see, millesse me kogu aeg uskunud oleme, on ikka tõene ja hea. Selle tulemusena võib maailm isegi toredamaks muutuda.

6) Kõigil meil on kolm sama psühholoogilist baasvajadust:
– seotus (tunda aksepteeritust teiste inimeste poolt);
– kompetentsus (võimalus oma oskusi näidata, rakendada, arendada);
– autonoomia (vabadus ise oma elus otsuseid teha).

Miks see on oluline: ilma neid vajadusi toetamata on suhteliselt võimatu kedagi midagi pikas perspektiivis tegema panna.

Üheks maailma juhtivamaks mõtlejaks peetud psühholoog ja Nobeli preemia laureaat Daniel Kahnemann ütles selle aasta algul ühes intervjuus, et inimkond on psühholoogiliselt täiesti ebaküps toime tulema meid ootavate tulevikuväljakutsetega. See on natuke hirmutav mõte. Kuid ma tahan siinkohal uskuda oma viimase aja suurimat õpetajat, hariduspsühholoog Gretet, kes ütleb, et iga inimese aju on võimeline õppima ja sügavalt mõtlema. Ma tean ka omast käest, et oma olemasolevate uskumustest lahtilaskmine on hirmutav ja kohati valus, sest see põrkub selle sama enda rumalana tundmise tunde vastu. Aga olen alati olnud seda meelt olnud, et kui mulle esitatakse hästi põhjendatud teaduslikke teadmisi, siis on see väärt oma maailmapildi muutmist. Nii et ainuke asi, mida ma täna kõigilt paluks, on kriitilist mõtlemist just omaenda mõtlemismustrite suhtes.

Millal Sina viimati oma hoiakuid või arvamust tõeliselt muutsid ja mis alustel?

Kadri Kalle

Kadri on Teeme Ära Sihtasutuse poliitika ja hariduse programmijuht. Tema kirg on nii jätkusuutlik areng kui ka haridus ja protsesside muutmine ilusaks ja toredaks – see on ka tema eesmärk meie koolitusprogrammides. Kutsu Kadri esinema või võta meiega ühendust, et välja töötada just sinu vajadustele vastav koolitus.